ME KÕIK EI SAA TEHA SUURI ASJU, KUID ME VÕIME TEHA VÄIKESI ASJU SUURE ARMASTUSEGA. (Ema Teresa)

28 mai 2010

TERE, INGLISMAA!

1.päev 19.05.2010

MÄRKSÕNAD:
Kohtumine Uhtnas laternate all, põnevus, ootusärevus, seiklusjanu, Tallinna lennujaam, heegelnõel on ohtlik, sirkel ei ole, lennukid, lukus kõrvad, Kopenhaageni lennujaam, MEIE uhked autod, Newcastle, Susie ja Ken, hotell, uhke õhtusöök Comeniuse kuludega, Coca-Cola, jalutuskäik Darlingtoni kesklinna poole, väsimus, vasakpoolne liiklus, „inglise stiilis „ aiakesed, sügav uni.
***
Veel viimased kallistused ja võimegi Uhtnast oma nädalast teekonda alustada. Rõõmsalt ja ootusärevalt sõidame Tallinna Lennart Mere lennujaama poole. Teel näeme mitmeid metsloomi: siili, jänest, rebast, kahte kitse. Vast on hea märk.... Samuti on Kunda lähistel paks udu... või on see tuhapilv.... ???
Lennujaamas on meie teenistuses kena mundris noormees, kes meid automaadis grupina registreeruda aitab. Kohvrite äraandmisel selgub, et rekordraske kohver on õp. Riinal - 18,3kg (muidugi on kohvriralli peavõitja see, kes Newcastelis oma kohvri tervena ja puhtana tagasi saab. Jääme lootma....).

Turvaväravatest läbiminek on lahe! Üleriided ja kotid paneme kastidesse ning need sõidavad läbivaatusmasinast läbi: seljakotikesest leitutest osutub kõige ohtlikumaks heegelnõelnõel, mille Julia peab õpetaja Riina kurvastuseks KaOHE minema viskama. Sirklid , mis õige mitmel pinalis kaasas on - need pole üldse ohtlikud ja võivad alles jääda.
lLennukis leidsime oma kohad üles ja seadsime end mugavalt istuma. Algas õhkutõus, mis oli paljudele meie seast esimest korda, ka lukus kõrvad oli omamoodi katsumus...Õnneks oli see kõik mööduv nähtus ja õige pea võisime end juba vabamalt tunda, vähemalt seni, kuni tulid morni olemisega stjuardessid oma söögikäruga ning komistasid õp. Kadri otsa. Õpetaja Kardi sai estonian airi lennufirmalt suured vabandused ja visiitkaardi, kuhu keemilise puhastuse arve saata...

Lennuki maandumine oli taas põnev elamus. Alles lennujaama hoones läksid viimastel kõrvad lahti.

Kopenhaagenis ootasime õige mitu pikka tundi. Ootamiseks leidsime mõnusa nurgataguse pehmete toolidega. Kordamööda ja korraga magasime seal ka tunnikese.

Taanis olid asjad väga kallid.

Koguaeg käisime vaatamas, kas meie väravad, kuhu minema peaksime, on selgunud. Ootasime oma GATE´i numbrit. Lõpuks, alles pool tundi enne lendu, tuli number - D 104.

Newcasteli lennujaamas olid meid vastu võtmas Ken ja Susie. Hotelli sõitsime veel tunnikese bussiga. Buss tegi aeglasematel kiirustel imelikku häält – nagu hakkaks õhku tõusma....

Hotelli nimi on WHITE HORSE. Toad on suhteliselt mõnusad , kuid natuke musta võitu.

Otsustasime , et läheme kohe kõrvalmajja õhtust sööma. Kõrvalmajas asus väike kõrts, kus sai sooja toitu tellida. Tellisime enamasti friikartuleid, herneste ja mingi grilllihaga.

Hotellis tuli hoolikalt oma toa võtit valvata, sest ust sai väljastpoolt avada ainult võtmega.

Õhtul läksime veel väikesele jalutuskäigule Darlingtoni kesklinna suunas. Vasakpoolne liikluskorraldus ajas segadusse, isegi ületeeminek oli keeruline.

Kui hotelli jõudsime, siis hetkepärast jäi meie võti tuppa lukutaha. Saime retseptsioonist varuvõtit küsida.

Õpetajatel tuli unemati hetkega külla. Tüdrukud jooksid veel omasõnutsi kella 11ni võtmeid tooma, koristasid tube ja lugesid unejutte.
2.päev
Hommikul me ei saanud magada ja ärkasime kell viis kohaliku ajajärgi. Hommikul, kui me läksime välja ütlesime Juliale, et ta võtaks võtme, aga ta ei võtnud ja me jäime jälle lukutaha. (Ketlin, Julia, Reelika)
Meie ärkasime alles Eesti aja järgi kell 7 – rõõmsana , puhanuna, täis seiklusvaimu. Tegime väikese hommikujooksu ning kuulsime, kuidas tüdrukud juba ringi sahistavad.

Hommikusöögiks olid meil kelloksid piimaga. Sai ka röstsaia moosi või võiga. Röstsaia kõrvale sai juua mahla (apelsini ja õuna), teed, kohvi või piima. Moosi,võid ja juustu pidi ise võtma, et neid röstsaiale määrida.

Õnneks on meil kohvrites peidus palju head eestimaist toidukraami. Hommikusöögilauale tõime välja suituvorsti ja värske kurgi viilud.
J@TKUB!!!!
Meie Inglismaa reisil oli mitmeid äpardusi tehnikaga. Juba teise päeva hommikul kustus meie ainuke läpakas täielikult. Arvuti saime tööle alles Eestis. Seoses sellega jäid seekordsel kohtumisel päevakirjelduste kirjutamised ning kohesed avaldamised ära.
Teiseks "üllatuseks" oli see, et hotellis puudus igasugune võimalus interneti ja arvuti kasutamiseks.
Kolmandaks avastasime , et koolides on olemas küll uhked arvutiklassid ja läpakate "pangad", kuid meile tuttavaid BLOGSPOTTE seal avada ega sisselogida ei saa, ei saa kasutada ei GMAILI ega HOTMAILI kontosid... Koolide arvutivõrkudes on karmid turvapiirangud, mis meil populaarsed leheküljed ära olid blokeerinud.
Igatahes huvitav kogemus seegi!


Kommentaare ei ole: